Jalutuskäik Peedul ja lähiümbruses
Peedu asum sündis tänu üheksateistkümnenda sajandi lõpul rajatud Tartu-Valga raudteeliinile. Peedu raudteejaama võib tänapäevalgi pidada kohaliku elu sõlmpunktiks. Pool sajandit tagasi peatus jaamas isegi kümme Valga suunas sõitvat rongi, nüüd neli.
Tänu peedukate hoolele on püsinud alles ajaloolise hõnguga rongioote paviljon, mis praegusajal toimib ka iseteenindusliku raamatulaenutuspunktina. Rongisõit ja lugemine kuuluvad ju kokku, kas pole!
Jaama juurest kulgeb jõe suunas eakas kaseallee, mille Peedu korraldusselts koos ääristavate kraavidega rajas aastal 1934. Allee veerde jääb mälestuspink seltsi eestvedajatele.
Tänapäeval käib Tartu ja Peedu vahel liiklus enamjaolt bussi ja autoga. Kui Tartu poolt tulla, siis juba varsti pärast Nõo risti hakkab silmapiiril paistma Vapramäe sõbralik metsane küür. Seitsmekümne üheksa meetri kõrgune mägi oma veerudel hargnevate matkaradadega kujunes paljudele linlastele õnnelikuks väljasõidupaigaks juba 20. sajandi viimasel veerandil. Vapramäe Peedu poolsel küljel paikneb Kerikmäe seljak, muistne linnamägi.
Vapramäe nime kannab ka üks Peedu keskseid tänavaid, mille äärde jääb rida Eesti vabariigi alguskümnendeil rajatud villasid, klaasverandaga suvilaid. Neid leidub ka jõega külgneval ja Elva pool palumetsa suubuval Veski tänaval. Mõni ime siis, et metskitsed toidupoolist otsides Peedu aedade vahel jalutavad.
Jõe vastaskallastel asuvate Peedu ja Nuti veskite kohta leidub kirjalik teade 1638. aastast. Ehitajaiks ning veskeile ja ka paigale nimeandjaiks olla olnud Rootsist tulnud mehed. 1936. aastani kandiski asum Nuti nime, siis sai ta ümber ristitud Peeduks.
Valga maantee poolne bussipeatus on Peedumäe. Selle nimega mäge eraldi polegi olemas, on küll mõned künkaharjad veski-äärses metsas, mis kõrguse poolest Vapramäele kümne meetriga alla jäävad.
1960. aastate keskpaiku kerkis jõe vasaknõlvale, endiste põldude serva uus suvilate rida: Vikerkaare tänav. Suvilad pidid projekteerija toreda idee järgi saama selga ka erinevad värvikuued, kollased, sinakad, oranžid – ja nii sündiski. 1970. aastate alguses rajasid suvilaomanikud jõele vana pukksilla kohale raudsõrestikuga kaarsilla, et oleks mugav rongijaama jõuda. Tänapäeval näeme silda värvituna vikerkaaretoonidesse.
Selgeveeline ja kiirevooluline Elva jõgi loobki Peedule loodusliku tuiksoone. Supelda on seal mõnus, kuid ka kõige soojematel suvepäevadel ei saa jahedasse vette kauaks jääda.
Jõe ääres jalutades, kaarsillal või veskipaisul istudes hakkab aeg aga peagi omasoodu aeglaselt kulgema. Mööda kiirustav, sinise kuuega jäälind äratab oma kiljatusega varem või hiljem mõtiskeludest üles.
Tekst: Juhani Püttsepp